See martsipanitort läks soolaleivakingituseks inimestele, kelle aadressiks oli Poku tee. Üritasin asja natukene pokulikult siis võtta ja nagu tagasisidest aru sain, siis pererahvas oli tordiga rahule jäänud, ära jaganud, kes milline poku on ja end siis nahka pannud :) Selliseid torte meeldib mulle hirmsasti teha. Need võtavad küll aega ja ma hakkan kujukesi juba mitu päeva varem tegema, aga see ongi kogu torditegemise juures nagu "kirss tordil" :))